13 September, 2015

Kadunud vorst

Juhtub vahel, et kodus ostusid lahti pakkides on midagi justkui puudu? Et mäletad täpselt, kuidas küsisid... või noh, vähemalt plaanisid küsida... aga pole. EI OLE.

Ju siis jäi küsimata. Sest kui ostukorvi põhja oleks jäänud, oleks müüja juba ammu helistanud. Sellised väikese maapoe võlud. Tšekilt ka midagi väga välja ei loe. Osakond 1 ja osakond 2 jne. Tootenime ei kuskil.

Terve latt poolsuitsuvorsti. Rumal lugu.

Igaks juhuks uurisin kõik käekotisopid läbi. Noh, see on see koht, kuhu toidukoti ülejäägid topitakse. Piinlik ka, kui järgmisel nädalal leiad kotist vorsti, mis meeleheitlikult püüab vihikute vahelt minema vongelda.

Ei ole.

Igaks juhuks uurisin järgmisel korral poes ka. Ei mäletatud.
Järelikult ikka ei küsinudki.

Küsisin.

Läks veidi üle nädala ja leidsin oma kadunukese üles. Külmikust. Küljeriiulist. Hea, et mitte magamistoa pesusahtlist või duširuumist šampoonide vahelt. Hea, et vaakumpakendis suitsuvorst, mitte midagi kergestiriknevat.

Tore ju. Ainult, et kuna ma seekord vorstile ei panustanud, jäid ka leib-sai ostmata. Peab vist kartuleid kõrvale keetma. :P

06 July, 2015

Õnn kaalub 400 grammi

Puhkus. Läksin eelmisel nädalal poodi. Lihtsalt, et lubada endale midagi head.

Kuna elan elava ühistranspordiliiklusega piirkonnas, on poodiminekuks mitmeid võimalusi.
Näiteks sõidad pooleseitsmese bussiga rongijaama ja sealt oled juba enne kaheksat pealinnas. Saad mistahes kaupluse ukse ees esimene olla.

Või sõidad 7.45 bussiga Paidesse. Juba 15.00 oled sipsti poest tagasi.

Mina valisin kolmanda variandi: istusin kell kolm bussi, olin 10 minutit hiljem naabermaakonna külapoes ja võisin seal kaupa imetleda kolmveerand tundi. Siis jõuab buss rongijaamaringilt tagasi.

Et siis mida head ostaks?

Puuvilju?
Mkm. Praegusel maasikahooajal kuidagi... vesine. Valik ka väike.

Kooki? Hapukoore-? Vaarika-? Mee-?... Torti?
Mkm. Ei ole see.

Kohukest? Jogurtit? Kohupiimakreemi?
Mkm.

Pirukat? Kringlit? Saiakesi?
Mkm.

Jäätist?
Ei.

No ma ei tea. Küpsist? Vahvlit? Beseed? Šokolaadi? Karamelli? Kummi-, vahu-, lagritsakommi?
Ei! Ei! Ei!!!

Ja ei mõelnudki välja. Tahaks midagi, aga ükski hea pole see õige.

Njah. Ega ma seepärast tühja kotiga koju pöördunud, lihtsalt tunne jäi sisse niisugune... ebatäiuslik.

Kodus mõtlesin välja. Kondenspiim! Vot seda kohe kühveldaks purgist.

Väga veider soov. VÄGA. Olen ma seda üldse kunagi ostnud?
Aga näe, isu üle ei lähe. Nädal möödas, aga minul ikka sama igatsus.

Uuesti poes, otsin, aga ei leia. Otsime koos müüjaga. Otsas. Olen just väga kurvaks muutumas, kui üks siiski leidub. Riiuli perifeerias. Viimane.

Nüüd näib elu peaaegu täiuslik.
Paradiis!
Pakend võiks veel roheline olla.

27 May, 2015

Vältides olemast see, kellega aken puruks pekstakse

Rongiga on nii tore sõita. Avar ja liigendatud. Liikuvad pildid. Eriti praegu, mil vaade on nii lopsakasroheline. Vahel vaatan kadedusega naeratusi ja pileteid jagavaid teenindajaid. Käiks ka niimoodi, naerataks ja nõustaks.

Eile ei kadestanud.

Rongi väljumiseni jäi veel tubli pooltund, aga kuna porknake juba jaamas seisis, kolisin pardale. Sai heade istumiskohtade hulgast sobivama valida. Mõnus. Vaikne. Korraks. Rongi tuiskasid mees- ja naishääl. Istusid kuhugi ette ja allapoole, näod ei paistnud, aga mida edasi, seda väiksem oli soov nendega üldse sama ruumi jagada. Vähemalt tolle meeshääle tootjaga. Tundus, et seda "tootmisliini" pole võimalik hetkekski seisma panna. Nimetagem neid Alt ja Bariton, olgu nad siis päriselus kes iganes.

Suurtähed tähistavad mu passiivse sõnavara neid sõnu, milliseid ma terve mõistuse juures olles iial kasutada ei kavatse.

"V, ma jooksma pidin? P, sa käskisid mul joosta?" pahutseb Bariton.
"Mina ei käskinud. Ma ütlesin: "Kõnni rahulikult, pool tundi on aega," õigustab end Alt.
"Ma oleks jõudnud vabalt. V, ma olen vana sõjaväelane. See et ma täis olen, ei loe mulle midagi. Mina olen ikka samasugune..." (Ja nii järgmised 5 min. Valjul selgel häälel üht ja sama teksti. Hingamispausideta. Aaaah.)

"...Mina ei jää täis. Mina olen kogu aeg samasugune.."
"Täna helistati mulle," üritab Alt vestlust kuhugi arendada.
"Ma ei taha seda kuulata. P, mis sa räägid sellest mulle? Sa oled mulle seda 3x rääkinud juba. Ma tean seda kõike..."
"Sa ei tea. Kaks tundi tagasi alles helistati."
"Siis ma ei tea. Kust ma seda peaks..."
"Täna helistati..."
"Kuule, me ei ole siin rongis üksi!" (Oo! Märkasite?)

Hetkeks jutt vaganeb. Aga ainult hetkeks.

"T, kas see on normaalne nägu? (Keegi perroonil) See pole normaalne nägu. R, ma praegu lähen välja ja annan talle jalaga munadesse."
"Sa ei lähe!" keelab reibas Alt.
P, need on kaks asja. Kaks võimalust. Ei ole mõtet tõmmelda. Tuleb lihtsalt jalaga munadesse... Vaata, kui jäme tüdruk see on. Kui ma näen inimest, siis ma ütlen. Mis sul on? Kas sul on häbi? Kas sa tunned midagi?" (Mina tunnen. Juba tükk aega ja väga tugevaid tundeid.)
Korraks käib rongivile üle jutu. (Ah, mis õnnis muusika!)

"Mul ei ole tumeda peaga sõbrannat!" teatab Alt rõõmsal kõlaval häälel.
"V, ma sinust ei räägi. xxx-st räägin. P, sa kohe arvad, et sinust räägitakse.
"Ma ei teagi xxx sõbrannasid," vaigistab Alt.
"T, sa arvad, et kogu aeg sinust räägitakse? Kuidas sa saad nii loll olla???" Bariton ärritub. Küllap saab ka kõrvalvagun juba kuuldemängust osa.
"Mida teile seal koolis õpetatakse? Poisse taga ajama? P, ma tulen löön seal koolis korra majja! Milleks neid õpetajaid tarvis on, kui nad midagi ei õpeta??? T, milleks neid õpetajaid vaja on? Ainult palka küsivad. R, ma tulen näitan neile koha kätte! Milleks neid õpetajaid vaja on?" Bariton röögib juba üsna kõrvulukustavalt. Tore piletöör läheneb nagu maotaltsutaja. Vaatab sugereerivalt  silma (Vist. Mina näen vaid teda) ja räägib raaaahulikult, lihtlausetega, et selline jutt segab ja rongis tuleb viisakalt käituda.

Bariton moodustab siiski veel paarkümmend väheste erinevustega lauset teemal "Õpetajad seebiks".

Alt annab mingi hetk alla ja kõnnib mujale, et kohe kaaslase juurde naasta: "Noh, rahunesid maha? Seal oli ebamugav istuda."
"Ebamugav on lolli inimese kõrval istuda," tundub Bariton hetkeks rahunenum. "Anna andeks, et ma lõin sind. Sind tuleb maa peale tuua." (Et lausa kakeldi? Sekkuda? Ühtki tõhusat sekkumistarkust ei tule pähe.)

"See susla ei sõida kiiresti ju? See sõidab veel aeglasemalt kui vana rong. See pole mingi kiirrong," ägestub Bariton veel rohkem, sest kuulda on mingeid lööke. Tümitab kaaslast??? Mkm.
"Löön selle akna katki! Sa ütled: "See on kiirrong!" See pole mingi kiirrong..."
"See pole kiirrong."
"Sa ütled, et see on kiirrong, siis ma ei saa aru, et see on kiirrong, see pole mingi kiirrong. V, ma löön selle s... katki praegu." (madin)

Piletinoorik tuleb ja üritab Baritoni hüpnotiseerida. Lootusetu.

"Mine P, ma lähen praegu maha (JAH!!! Pliiiiiis!) ja jooksen kõrval. Riik on nii P-s omadega, siin polegi kiirronge. Eestis polegi kiirronge..." (ja veel 5-10 min lakkamatut sõnadevoolu "Meilkiirrongepole-polekiirrongemeil-rongemeilpolekiir...")

Uskumatu, aga Baritonile ja Aldile tekivad konkurentideks kaks Sopranit, kes häälekalt naeru lõkerdavad. Kuskil vaguni kaugemas sopis.
"Mida seal kõkutatakse. Ma lähen vaatan."
"Sa ei lähe!"
"Ma lähen vaatan. Mida seal kõkutatakse? Mine P, mis lehmad! Mida selle lehmaga rääkida? Ma oleks sellised lehmad ammu aknast välja visanud. P, V, debiil, R! Löön selle s... katki! (Müdin) Lööngi katki! T, see susla sõidab nii aeglaselt.  Nagu ila venib mööda... Kiirrong on? Eestis polegi kiirrongi..." (Ja läheb jälle 5 min)

Meeldiv lindihääl nimetab järgmise peatuse.
"Mis sa inised, töll? Ära ei väsi sellest? Lasteaias oleks võinud luuletust pähe õppida. T, kas see on kiirrong? P, ma löön katki selle akna..."
"Lõpeta!"
"Suu kinni! Ma löön katki selle akna!"

Uskumatu. Nad väljuvad. Niimoodi kohe, et... lähevadki maha. Hääle võtavad ka kaasa. OO ÕNDSUST!

Paar peatusevahet saavad Sopranid segamatult naeru lõkerdada. Siis saabub seltskond lõbusaid noori, makk õlal. Umbes nagu 30 aastat tagasi. Ainult, et sellest pillist tuleb mingi... müra. Ajusid lõhkav.

Vaatan ringi. Itsitama ajab. Napakalt. Korralikult töödeldult.
Ma pole ainus ahistatav.
Ainult, et mina... väljun... NÜÜD!

22 May, 2015

Õpetaja tuleb tunnist...

...sukad lõhki ja sääred sinised. Koolivägivald?

Seekord siiski mitte. Normaalsed inimesed lihtsalt ei käi kleidiga matkamas. :D
Vanaema ütles kunagi: "Õige aeg kartulipanekuks on, kui toomingas õitseb ja pilved on taevas nagu kartulipesad." :)
"See pilv on nagu vähk!" 
"Nagu krevett!"
"Nagu kala!"...
"Jumal KUI ILUS siin on!" õhkas üks seltsilistest. Oli küll. :)

16 May, 2015

Kevadtööd

Ka saamatumad tislerid oleks mu esimesi tänahommikusi mõtteid lugedes vabasurma läinud. Poetessil hakkas nimelt piinlik, et naabrite aiamaa juba peenratriibuline, aga tema oma alles... kuskil seal... mulluse umbrohukulu all.

Selleks, et aiatöödele siirduda, tuli aga enne tööriistu kohendada. Hark ja labidas, soetatud aastal 1988, andsid sügisel saba. Aga mitte täies mahus. Jupike jäi kummalegi sisse ja nii kindlalt, et kanguta kuidas kangutad, kuidagi ei saa kangutatud. Kunagi oli mul meisel. Ja tangid. Noh, et saaks naelagi eest. Aga milleks need naisterahvale, eks ju. :(

Õnneks on mul tarkus, mida igale homo sapiensile antud: hõõru lõke lõõmama. Nii et sabajuppidega läks suht lihtsalt.

Miski minus ütleb, et hargi- ja labidavarred on kaval kevadel valmis teha. Siis on koor mõnusalt lahti. Aga seesama miski soovitaks tungivalt valmistoodet vähemalt suvi otsa kuivatada. Kus mul see aeg? Siis ei leia ma aiamaad enam ka kompassi abil üles.

Varred valmis, üritan labidale käepidet külge ühendada. Paraku on olemasolevad kindlalt oma puujuppide küljes ja plastmassi juba lõke ei aita.

Teeme siis ise. Tapiga. Või mis selle nimi ongi. Noh, et õõnestad "käsipuusse" augu ja voolid varreotsa vastavasse suurusesse.

Hah. Oleks siis meisel või puur või midagi. Kuskile maale aitab pussnuga. Teeme siis pool, kui tervet rehkendust ei jõua. Nael ka sisse. Teine veel.

Hm. Et siis selline ristpeaga labidavars. On vähemalt mugav? No ei ole. Aga küll inimene harjub.

Ühe hommiku kohta isegi hea tulemus. Ja nüüd kaevama! :D

Ahhaa! Pisut aega tehtut silmitsedes meenus, et võtmenael jäi löömata. Seega sain labidavarre õigeks keeratud, nii et käepide enam labidateraga risti ei paikne. :D Nüüdseks on hulk aiamaad kaevatud ja pean tunnistama: väga käepärased ja mugavad põllutöömasinad. Põhjust rõõmuks ja rahuloluks.
:) :) :)

14 May, 2015

Ämblik

Valmistusin ahju kütma. Ühel halul konutas ämblik. Paras pirakas. Kehapikkus vähemalt cm ja konksus jalgadegagi ligi 3 cm pikk.
"Saatus," mõtlesin ja lükkasin halu ahju.
"Mis mul viga on?" jahmusin samas ja tõmbasin puu välja, aga ämblik oli kadunud.
"Tule välja! Palun, tule välja!" ahastasin ja kiskusin halge põrandale.
Ja sealt ta tuligi. Täitsa ise, täitsa teisest servast.

Nii. Nüüd oli ta siis põrandal. Päris hirmuäratav tegelane.
Hirmu suured silmad jäid vast ka pisut pildile. No ja tuhka täis tõmmatud ahjuesine. Oleks koibik, tormaks talle tigu tooma. Nüüd tormaks pigem minema. Kui teada ei tahaks, kuhu kolida plaanib.

Miks ma niiviisi vahet teen? Kas ainult kaheksajalgsetel?
Olen viimastel päevadel oma südametunnistusega kohutavalt pahuksis.

Tund aega hiljem.
Korjasin koera küljest mõned puugid. Kordagi ei tekkinud mõtet, et peaksin nad tagasi loodusesse viima. :/

13 March, 2015

13 ja reede

Tööl nagu polnudki midagi hullu, aga kohe koju jõudes hakkasid asjad juhtuma. Kõik ununes, kukkus, purunes... See, kuidas ma kuuri tagant puid tuues koerajunnidel uisutasin ja pärast kastmistoruga teivast hüppasin, oleks väärinud filmile jäädvustamist.

Nüüd kuulen: köögis miski plumpsatus. Nagu oleks šampusepudelilt kork lennanud. Otsin. Ei midagi kahtlast. No mitte vähimatki. Põrandal ainult mingi prügi.
Mingi paberiprügi? Prillideta silmale tundub nii. Mis muu see olla saakski?
No just!
:D
Kolmeteistkümnes hakkab vist läbi saama. :D

24 February, 2015

Kuninganna Violetta

Mõned unenäod jäävad detailideni meelde.

Märkasin facebookis noore sugulase ülesriputatud grupipilti. Aastast 1991. Käimas oli mingi saunateemaline pildivõistlus ja fotol seisid majatrepil kõik selle sugupuu haru liikmed. Vaadati  ühes suunas. Selgituses seisis, et kui nad vastassuunas vaataks, oleks nende pilgud majataguse sauna poole pööratud.

See oli tegelikult hoopis mu teise tädi maja, ammu võõrastele müüdud. Õuel kõrgus mingi juba ette tühjalt seisma ehitatud avarate akendega kõrvalhoone. Majas ringi vaadates tundus kõik kuidagi lage ja mahajäetud. Hallide seinte ja samavärvi reliinpõrandaga koridor. Suured aknad, aga vaadet ei mingisugust. Tahtsin koera korraks välja lasta, segamata topeltvälisuksi valvavat komandandiprouat kuskil tema koridorilõpu korteri kinnise ukse taga.

Sättisin uksed pisut poikvele, et kõrvalise abita tagasi sisse pääseksin. Koer tõmbas end käest lahti ja kadus hilistalvisele inimtühjale linnaväljakule. See-eest oli seal palju koeri. Suuri ja väikseid, hulkuvaid ja hooldatuid. Kartsin, et mu kuts on jäädavalt kaotsis.

Aga ei. Sealt ta tuli! Mudane, märg ja rahulolev.
Haarasin ta kaenlasse ja traavisin maja poole tagasi. Pelgasin, et uksed on ammu suletud, aga vedas. Üritasin endast võimalikult vähe märke maha jätta. Kojatuli põles. Tahtsin seda kustutada, aga ei leidnud õiget lülitit.

Leitud õige nupp ei sobinud kaheksakümnendate lõpu interjööriga. Võib olla seetõttu muutusid laed kõrgemaks, seinte värv õdusamaks, reliinpõrandad parketiks. Kiirustasin läbi rahvarohkete saalide, püüdes tähelepanuta jääda. Ilmselgelt oli siin mingi udupeen hotell ja restoran.  Vaatasin möödudes üht imetillukest koogikest laual ja imestasin, millist hinda on inimesed nõus maksma mittemillegi eest.

Kuskil siin pidid olema omad, korraks isegi leidsin kellegi tuttavama, aga too soovitas veeta öö koridoriorva tugitoolis, mille kõrge leen oleks tukkuja möödakäijate eest varjanud ja ilmselgelt püüdis soovitaja mu seltskonnast vabaneda. Ma polnud rahul. Kuidas ma siin koos koeraga? Pealegi on mul ju kuskil ettenähtud magamiskoht. Hiilisin avastusretkele. Ruumid läksid aina uhkemateks. Tumedate raskete puituste taga portreemaalid luksuslike kangatapeetidega seintel. Siis edev valge kuldornamendiga uks, mille vahelt paistis baldahhiinvoodite kardinavaht ning kostus toaasukate nurin tülitamise üle. Sulgesin ruttu ukse ja märkasin kohe järgmist, vastasseinas, raskeltlangeva tumerohelise eesriide taga, mida kiivas vana teenijanna parajasti õigeks sättis. Mul ei olnud vaja temast mööda pääseda.

Korraga ma lihtsalt olin seal toas. Mul oli käes kaunis kuldne küünlajalg ja mulle öeldi, et kui selles küünalt keeran, muutub kannikeselõhn tugevamaks. Ütlejaks  oli Karl. Ma ei näinud teda kuigi selgelt, võib-olla meid polnudki enam päriselt, käisime ainult ööst öösse oma lugu kordamas.

Karl oli noor kuningas ja me olime abiellunud. Nii seaduslikult ja nii kokkulepetevastaselt, et see vihastas kõiki, kelle arvamusest midagi kas või natuke sõltus. Me teadsime, et meie abielu ei ela seda ööd üle. Aga praegu oli selles toas veel väga palju aega ja õnne ja ohutust.

Ja vana teenijanna valvas kiivalt, et  meid ei segataks. Ma arvan, kui tal oleks kästud kardin eest tõmmata, poleks seal olnud mingit ust.

Keerasin küünalt ja ärkasin. Tundsin kannikese lõhna? Vist ei mäletagi, milline see on. Pealegi kimbutab mind nohu. Aga ma tunnen ikka veel seda tunnet. :)

22 January, 2015

Kala juuksed ja kinga alumine jalg

Vahel hakkab kurb.
Kui taas kord asud otsima ja tagasi liimima tooli käetuge.
Kui avastad, et su kallist mälestusesemest on saanud midagi sellist:
Kui tõded, et kuuga on jõuluvanakotitäiest vahvatest mänguasjadest saanud hunnik vormita plasttükke ja kuhi katkirebitud ümbriskarpe.

Ise olen süüdi. Kes käskis mänguasjakasti revideerima hakata? :)

Ja see on täitsa paras kurjale inimesele, kes suure osa päevast lõbustas end kuulates, kuidas koolilapsed nimetavad (pildil nähtud) hobuselakka, lambipirni, ukselinki, kirvetera jne jne.

Pealkiri näitab, et lõbu oli laialt. :D

13 January, 2015

Otsin rikast vanaisa

Tööl.
Mõistatame ühe väikse preiliga üld- ja liiginimetusi. Mööblit sorteerides selgub, et sõna KUMMUT on kõrvale võõras ja RIIUL ei taha ka hästi keelele tulla. Mängime siis.
"Vanaema ja vanaisa lähevad poodi. Vanaema ütleb: "Mul on seda kummutit vaja!" Mis vanaisa arvab?"
"Mis sa paned sinna... kummutisse?!"
"Aga mida saab kummutisse panna?"
"Riideid."
"Vanaema ostiski kummuti. Vanaisa ütles, et tema tahab siis riiulit. Mida vanaisa saab riiulisse panna?"
"Kaisuka?" märkab tirts pildil mõmmikut.
"Vanaisal? Kaisukas? Mõtle, mis asju sinu vanaisa võiks riiulis hoida."
"Mm... Minu vanaisa peidab oma toas igasuguseid asju..." Põnni hääl tasaneb sosinaks. "Kulda ja..."

Tillukesi tähelepanekuid

Arvuti verevarustus ei parane sellest libletki, kui laualambi juhtme seina torkad.

Kingipakipael pole suurem asi pesunöör. Kandejõud on arvestatav, aga hirmsasti armastab venida.

Mul käis täna päkapikk. Võib-olla isegi jõulumees. :)
"Tule maha sealt, sa väike hirmus laps!" kamandab Põnn4 aasta vanemat venda, kes köögilauale on roninud, et kommimehikest tähelepanelikumalt silmitseda. Ise marsib tuppa, paksud käpikud käes.
"Miks sul kindad käes on?"
"Talve pärast."
Selge. Mis siin segast saab olla. 

Aitab see kuidagi kevadet lähemale meelitada? Võin siis kas või oma uute saabastega teki alla pugeda. Kõndimiseks on nad nagunii liiga lagunevast materjalist.

Nädalaga läheb päev 24 minutit pikemaks. Juhhuu!